Andero Lusbo on krossi sõitnud juba üle 25 aasta, alustades väga pisikesest peale. Uurisime Lusbolt, millal algas tema krossisõitja teekond, missugune näeb välja tema treeningnädal, kuidas on lood hirmuga ja millal saame Anderot sel aastal võistlemas näha.
Kui vanalt istusid esimest korda tsikli selga?
Oma esimese tsikli sain 4. sünnipäevaks. Mäletan, kui tsikkel maja ette toodi, siis oli nii kiire, et jooksin isa plätudega välja, kuna enda jalanõusid ei olnud lihtsalt aega jalga panna. Tsikliks oli Honda 50 cm³, millega Räpina pargis oma esimesed sõidud tegin.
Mis sind sütitab krossi sõitmise juures?
Sõitmise tunne on priceless, nii suur emotsioon ja adrenaliin, et sa ei mõtle mitte millelegi – mees mehe vastu võidusõit. Kui pärast krossisõitu küsitakse, et millele sa mõtlesid, siis on pea tühi ja ei tule ühtegi vastust, kõik mõtted on minema uhutud.
Kui tihti sõidutrenni teed? Kui palju teed muud üldfüüsilist?
Hooaja sees teen kaks krossitrenni nädalas ja nädalavahetusteti on tavaliselt võistlused. Krossitrenn kestab umbes kolm tundi, vahepeal teed puhkepause, aga enamus ajast oled ikka rajal. Igapäevaselt teen üldfüüsilist trenni – jooksmine, suusatamine, jõusaal või jalgratas ja talviti ka suusatamine või jäähoki. Kindlat treeningplaani krossis otseselt pole, aga üldfüüsiliste treeningute osas küll.
Kas keegi juhendab?
Juhendajaks on mu isa, kes on ka ise krossisõitja olnud. Ta on mu suunaja ja juhendaja olnud väikesest peale. Käime koos kogu aeg trenni tegemas.
Räägi masina hooldamisest, kui palju aega hooldamisele kulub? Kas hooldad ise?
Isa on mu mehaanik ja igapäevane tsiklihooldus on tema õlgadel, sest kui tahad sporti teha korralikult, siis ei jõua ise tsikliga sellises mahus tegeleda. Kross nõuab aega – ei ole päris see, et jalutad MyFitnessisse, teed trenni ära ja tuled koju.
Räägi täpsemalt, mis masinaga sa sõidad ja kaua sellega sõitnud oled?
Praegu sõidan juba teist hooaega GASGAS MC450F mootorratastega. Tsikkel on väga hea ja koostöö Mehkaga super, olen väga rahul.
Kas sul on olnud suuremaid vigastusi? Missugused?
Aastate jooksul ikka on kogunenud, käeluid on läinud vist 5 korda, paar aastat tagasi oli kämblaluu murd ning õlg on ka välja käinud. Nipet-näpet on nende aastatega kogunenud.
Kas mõnikord on hirm ka sees, kui kuuled mõne teise krossisõitja saatusest või vigastustest, kuidas selle tundega toime tulla?
Hirmu ei teki, olen nii asjas sees. Kui olen saad vigastada, siis esimene mõte on alati, et kaua nüüd paranemine aega võtab, et uuesti sõitma saaks minna. Pigem tekib hirm siis, kui pikalt sõita ei saa, et kas üldse enam oskad. Taastumise ajal teen nii palju trenni, kui saab. Kui näiteks käsi on kipsis, siis joosta ikka saab. Kui on jalaga mingi probleem, siis on veidi keerulisem.
Mida sa soovitaksid noorele alles alustavale krossisõitjale?
Pigem seda, et proovida ja tunda sõidust rõõmu – see on äge spordiala. Kui laste peale mõelda, siis see arendab väga palju, sest oled üksinda mootorrattaga ja pead hakkama saama. Kui sõidu ajal kukud,i siis tõused püsti ja lähed edasi. Näiteks, kui ma väike olin ja kukkusin, siis öeldi mulle: “Pärast auto juures nutad.” Kui väljas on kehv ilm ja sajab vihma ning on porine või talvel külm, siis ikka lähed sõitma ja pingutad. Motokrossi saab alati harrastada ka hobikorras ja mitte väga suuri kulutusi tehes ning kõigist ei tule maailmameistreid.
Kas on midagi, millest võib-olla ise tundsid puudust nooremana, kui alustasid sõitmist? Mis need asjad olid?
Siis ei olnud eriti midagi kätte saada, ei olnud infot ja internet oli väga uus asi. Ei teadnud, mis motokrossi maailmas tegelikult toimub – kuidas treenitakse ning ega tsikli juppe polnud ka nii lihtsalt saada. Reisimine oli samamoodi keerulisem ja aeganõudvam.
Missugune nägi välja sinu esimene võistluspäev?
Esimene võistlus oli mul Räpinas: kummikud olid jalas, tutimüts oli kiivri all ning START! Mingi õrn mälestus on, et kui start läks otse, siis mina keerasin koheselt paremale ja hakkasin vastassuunas sõitma. Peagi püüti mind kinni ja suunati õigele teele. Ühtlasi mäletan esimesest võistluspäevast, et iga hüppe peal oli mul oma inimene, kes lükkas mind hüppest üles. Esimene tsikkel lihtsalt ei vedanud mägedest üles.
Esimese karika võitsin Lätis ja esimene rahvusvaheline suurem võistlus oli Saksamaal, kus toimusid mitteametlikud laste maailmameistrivõistlused. Sõitsin 50cc klassis ja kui õigesti mäletan, siis oli see räige porikross ja saavutasin 5.koha.
Mida uuest hooajast ootad ja kas on paigas ka kindlad eesmärgid?
Võidelda kõrgemate kohtade eest Eesti Meistrivõistlustel. Suurem plaan on minna Belgiasse Euroopa Meistrivõistlustele ja võistelda ka ühel MM-i etapil, MXGP klassis Lätis.
Kui kaua oled sõitnud ADDINOLi õliga? Kuidas masin rahule on jäänud?
ADDINOLiga on olnud suht pikaajaline suhe. Kui ma noorem olin, siis ma sõitsin mitu aastat ADDINOLiga, vahepeal liitusin erinevate tiimidega, kus õli partnerid olid teised, aga nüüd eelmisest aastast alates olen uuesti ADDINOLi peal ning kõik toimib ja on hästi, olen rahul.
Kas soovitaksid ADDINOLi õli ka teistele sõitjatele? Miks?
Jaa, ikka. ADDINOLi tootevalik on lai ja kõik vajalik olemas. Ise elan Tartus ja kuna ADDINOLil on oma kontor ja õlipood ka siin, siis saan väga lihtsalt sealt läbi hüpata. Õlipoes on kõik asjad kohe olemas, väga mugav.
