Mõni aeg tagasi korraldas PMC Addinol Honda Racing Pikametsa krossirajal harrastajatele suunatud treeningpäeva. Päevakangelastele Priit Rätsepale, Juss Laansoole ja Lauri Lehtlale sügav kummardus fantastilise ja eduka treeningpäeva läbiviimise eest.
Kõige paremini võtab ilmselt toimunu kokku ühe treeningpäeval osaleja siiras tagasiside:
‘’ Treeningpäev algas enda nime kirja panemisega. Seejärel liikusime kõik pukkidega kogunemisalasse, kus treenerid Juss, Priit ja Lauri rääkisid sõiduasendist ja keha hoiakust mootorrattal- kuidas päkkadel olla ja jalgadega hoida. Seejärel tuli minna mootorrattale ise proovima.
1.Trenn
Alustasime sujuvalt esimest osa. Platoo hüpped, kus oli plaan lihtne: hüpake üle ja maandudes sihtige juba kurvi! 
Saime teada, et hüppele minnes ei tuleks enam peale keerata, vaid juba hoog peale minnes koguda ja ühtlase minekuga üle hüpata (gaasi mitte maha lastes). Jäime ellu, sain ka üle!
Seejärel õppisime mäkke kinni hüppama ennast, et pidurdada maha enne kurvi. Juss tuletas taas meelde, et hoidke õiget sõiduasendit ja tehke rada endale lihtsamaks – ei ole vaja kõige suuremaid auke sõita läbi. Harjutasime erinevaid trajektoore ja jõudsime viimase kahe topelt hüppeni. Seal saime selged juhtnöörid: need üle hüpata maandudes esirattal ilusasti ja pidurdada kenasti keskmisesse soonde. Teoorias hea ja lihtne, praktikas no mitte ei saanud esirattale või soonele pihta. Seal tuli ka päeva esimene mees põõsas, õnneks jäi mees terveks motikas sai natuke rohkem aia.Ja oligi esimene trenn läbi, mina samuti!
2.Trenn
Lauri viis mehed ilusasti suurde valliga kurvi ja ütles, et nüüd näitame teile kuidas ukerdajadest saavad profid. Näitas paar korda ette, rääkis üle sisenemisnurgad ja trajektoorid ja ütles, et siin peate jala pidurilt tõstma, kallutama ja peale keerama. (easier said then done!) aga lõpuks hakkas tulema. Seejärel võtsime läbi kehaasendi mis oluline leidmaks õiget S-line joont rajal (väljast sisse sujuvam sõit) ja lendasime kurvides juba nagu peaaegu profid , vähemalt me ise arvasime kõik nii. Käisime veel ka läbi sirged kus oli selgitus lihtne: jalad päkkadele, motikas kõvasti jalgade vahele ja hoia peal.
3. Trenn
Jaksu enam palju üle polnud, kõik eelnevad hädad juba valutasid aga treener Priit armu ei andnud. Alustamiseks oli pisike platoo hüpe, mis oli libedal maandumisel ja suurte pidurdus aukudega. Ja läbimisnõue oli otse neist läbi tulla, keha asend õigeks sättida ja libekurv kontrollitava gaasiga läbida. Esimesel katsel muidu kontrollitavast gaasist midagi välja ei tulnud aga asi arenes. Teine faas ja hüpe igavikku, sealt sisekurvi taas pidurdamisega hüppesse (või sujuvamalt ja vaiksemalt kindla peale ilma hüppeta. Seejärel minisoonte sõitmine, kaks kurvi- olematu soon, ülitäpne oskus. Priit õpetas, näitas ette ja oli meeste nägudest näha, et siililegi sai selgeks kuidas seda soont võtta. Esimesel katsel perfektne sooritus ja ka teisel katsel samuti. Tundus, et treener oli töö teinud: mees oli loodud selle jaoks. Kiirelt sai selgeks et teisel ja kolmandal katsel see nii ei läinud (algaja õnn).
Päev läbi, keha valus, nägu rõõmus ja infot rohkem kui 12 aastaga koolis õpitud.
Arusaadav, et tee tippu on pikk ja lootusetult kaugel Aga selge, et kehaasendist hakkab see motokross peale, jala töö säästab oluliselt käte vaeva. Sujuv sõit võib olla oluliselt kiirem kui tundub ja ilma suurte Gohoonedeta seda asja ikka ei tee!
Suured tänud korraldajatele ja treeneritele. Täna olen kange aga targem. ‘’
