Viskoossus on õli tähtsaim füüsikaline suurus ja üks põhiomadusi, millel on õige määrdeaine valikul otsustav roll. Viskoossus sõltub temperatuurist ning on mõjutatav spetsiaalsete manustega. Viskoossus võib õli kasutamise ajal muutuda.
Kui me räägime tänapäeval viskoossusest, peame selle all silmas määrdeõli või hüdroõli voolavuse määra. Mida suurem viskoossus (nt. hüdroõli puhul ISO-VG 100, mootoriõlil SAE 20W-60), seda paksem õli. Ja mida väiksem viskoossus (nt. hüdroõli puhul ISO-VG 10, mootoriõlil SAE 0W-20), seda vedelam õli. Vedelaid määrdeõlisid nimetatakse sageli ka väheviskoosseteks ja pakse määrdeõlisid suure viskoossusega õlideks.
Viskoossus pole kvaliteedinäitaja
Viskoossuse järgi eristatakse rohkem või vähem pakse ja vedelaid õlisid. Ühtlasi on viskoossus ka parameeter, mis kirjeldab õli võimet moodustada kahe liikuva detaili vahele eraldava õlikelme. Masina käivitamisel ei tohi õli olla liiga paks, kuna muidu ei jõua ta õigeaegselt voolata määritavatesse kohtadesse. Kui ta on aga töötemperatuuril liiga vedel, ei suuda ta tagada piisava paksusega õlikelmet, mis kaitseks kulumise eest. Kui õli kasutatakse töövedelikuna hüdrosüsteemis, peab ta olema teatud voolavusega, et üleüldse võimaldada jõuülekannet.
Vead määrdeaine viskoossuse valikul võivad viia kiiremini drastiliste ja äärmiselt tõsiste tagajärgedeni, kui vale tüüpi õli kasutamine.
Viskoossuse sõltuvus temperatuurist
Temperatuuri langedes muutub õli järjest paksemaks ehk viskoossemaks. Hiljemalt tahkumistemperatuuri saavutamisel on õli muutunud niivõrd paksuks, et ei voola enam. Temperatuuri tõusmisega kaasneb aga viskoossuse vähenemine. Õli võib muutuda väga vedelaks. Neid temperatuurist sõltuvaid muutusi peab arvestama määrdeaine valimisel. Kuid seejuures peab olema ettevaatlik, sest viskoossuse sõltuvus temperatuurist on iga õlitüübi puhul individuaalne. Erinevate tootjate sama klassi õlid, mille viskoossus on 40 °C juures sama, võivad 0 °C või 100 °C temperatuuril käituda täiesti erinevalt.
Õli temperatuurisõltuvuse kirjeldamiseks kasutatakse viskoossusindeksit (VI), mis tuletatakse 40 °C ja 100 °C temperatuuril mõõdetud kinemaatilisest viskoossusest.
Viskoossusindeks näitab töövedeliku voolavuse sõltuvust temperatuurist, s.t mida suurem on viskoossusindeks, seda vähem sõltub õli voolavus temperatuurist ehk seda paremini talub õli madalat ja kõrget temperatuuri.
Viskoossuse sõltuvus rõhust
Ka rõhu tõustes muutuvad õlid paksemaks. Viskoossuse sõltuvus rõhust on samuti määrdeainespetsiifiline näitaja, mida võib enamasti jätta tähelepanuta, kuna alla 400 bar rõhkudel ei oma see näitaja erilist tähtsust. Viskoossus muutub rõhu tõustes 100 bar võrra ebaproportsionaalselt vähem, kui temperatuuri tõusmisel 10 °C võrra. Kõrge jõudlusega hüdrosüsteemide ja -komponente projekteerijad arvestavad alati koos rõhu mõjuga viskoossusele ka samaaegset temperatuuri mõju.
Määrdeaine peab lisaks muudele ülesannetele kaitsma liikuvate detailipaaride pindu kulumise eest, moodustades vastupidava määrdeainekelme. Seejuures on positiivne, et enamike määrdeõlide puhul suureneb viskoossus õlikelmes valitseva rõhu tõttu sellisel määral, et pinnad püsivad üksteisest lahus.
Viskoossuse suurenemise peamised põhjused:
- Õli on töö käigus sidunud endaga temperatuuri mõjul hapnikku, õli on oksüdeerunud.
- Oksüdatsiooniinhibiitorid ehk vananemist aeglustavad manused on lagunenud.
- Õlisse on kogunenud vananemisproduktid ja oksüdatsioonisaadused, nagu happed ja õlis mittelahustuvad ained.
- Moodustunud on lakilaadsed setted, nagu vaigud ja šlamm.
- Õli on saastunud tahma, tolmu, vee või alternatiivkütuste jääkidega.
- Kasutatud või lisatud on vale õli.
Viskoossuse vähenemise peamised põhjused:
- VI parendid ei olnud vastupidavad nihkepingele ja lagunesid.
- Põlemata jäänud kütus (mittetäielik põlemine) on muutnud õli vedelamaks.
- Kasutatud või lisatud on liiga vedelat õli või vale tüüpi õli.
- Süsteemi puhastati enne täitmist vedelama loputusõliga. Õli on segunenud loputusõli jääkidega.
