Anna, Sa oled ADDINOLis alati oma kolleegide jaoks olemas ja tean, et Sul on ka kaks väikest last (Anna teine laps sündis 16. märtsil 2013), kes nõuavad samuti oma aja. Räägi palun, kas Sul jääb aega ka enda hobide jaoks ja kui, siis mis need on?
Looduse poolt on mulle antud head sportlikud võimed. Seega osalesin juba algklassidest alates aktiivselt kooli spordielus – võistlesin linna kergejõustikuvõistlustel (sprint, pikamaajooksud, kaugushüpe). Tagantjärele pean tunnistama, et mulle tegelikult toona ei meeldinud eriti see treenimine – üksluine vaade staadionile, kummikatete ja mattide spetsiifiline lõhn. Seega olin väga rõõmus, kui pärast juhiloa saamist avastasin enda jaoks jalutuskäigud linnast väljas.
Kui pikki jalutuskäike ja kuhu Sa tavaliselt ette võtad ning kas teed seda igal nädalavahetusel ja ilmast sõltumata? On Sul mõni eriline koht, kus Sulle meeldib kõige rohkem käia ja miks just need kohad?
Tavaliselt on need kahe- kuni kolmetunnised jalutuskäigud nädalavahetusel Alam-Pedja looduskaitseala Selli-Sillaotsa õpperajal või ümber Tartu ja Põlva maakonna väikeste järvede (nt ümber Kiidjärve). Selliste jalutuskäikude pikkus on 5 kuni 7 kilomeetrit.
Seal ma puhkan, naudin erinevate loodusvormide tasakaalu, hingan värsket õhku, mis täitub igal aastaajal uute aroomidega. Mõõdukas samm, vahelduvad maastikuvaated ja erinevad lõhnad aitavad mul vabaneda negatiivsetest emotsioonidest, mis on nädalaga kogunenud. See on ka hea aeg toimuva analüüsimiseks, ettepoole vaatamiseks ja uute plaanide tegemiseks.
Sulle meeldib ka raamatuid lugeda. Millist kirjandust Sa enamasti loed – kas erialast, ilukirjandust või hoopis muud? Palun nimeta mõni raamat, mis on Sulle kõige enam korda läinud ja miks?
Elu ei seisa paigal ja iga uus eluetapp nõuab toimuvate sündmuste hindamist. Selles aitavad mind raamatud. Paar aastat tagasi, kui ma emaks sain, lisandusid mu ellu uued ülesanded ja kohustused ning selleks, et saada oma ülesannetega edukalt hakkama nii tööalaselt kui ka eraelus, hakkasin harrastama ajajuhtimist. Nõnda tekkisid minu kabinetis ja kodus töölauale elevandi ja konna kujukesed. Lapsed kasvavad ja muutuvad ning ühes sellega muutub ka minu raamatute eelistus. Minu öökapil näeb nüüd üha sagedamini Ellen Galinsky ja Robert J. Mackenzie lapsepsühholoogiateemalisi raamatuid.
Kõige rohkem meeldinud raamatutest võin esile tuua Chin-Ning Chu teose „Kivistunud nägu, must süda“, milles autor püüab ühendada lääne ja ida filosoofiaid ja näidata, kuidas Aasia muistseid võitlusstrateegiaid ja kultuurse mõtlemise strateegiaid saab rakendada tänapäeva ühiskonnas.
Peale keha ja vaimu eest hoolitsemise tegeled veel ka käsitööga, millel on siis n-ö käega kasutatav tulemus. Kas armastasid käsitööd teha juba lapsena või on see osutunud heaks rahustavaks tegevuseks pigem täiskasvanueas? Mis Sind käsitöö tegemise juures rohkem köidab – kas tulemus või protsess?
Koon hea meelega ning viimasel ajal olen harrastanud ka heegeldamist. Minu arvates on see tõhus viis vabaneda psühholoogilisest pingest. Käte monotoonne ja rütmiline liikumine, aeglaselt lahtikeritav lõngakera, ühtlased silmused – kõik see võimaldab lõdvestuda ja rahuneda. Efekt on sama nagu jooga ja meditatsiooni puhul – meelerahu ja sisemine tasakaal. Lisaks annab see hobi mulle võimaluse valmistada oma lähedastele rõõmu soojade kingitustega.
