Addinoli tehnikadirektor Jaanus Lember on aastaid tegelenud veemotospordiga. Saage tuttavaks Jaanuse hobi ja põneva spordialaga järgnevas intervjuus.
Tundub, et tegemist ei ole Eestis väga kuulsa spordialaga. Räägi pisut, mis ala see on, kuidas seda õieti nimetatakse?
Alustan lõpust: ala nimi on veemoto. Väite, et tegemist ei ole Eestis väga kuulsa spordialaga, tahan küll ümber lükata. Veemoto ajalugu Eestis algab aastal 1954 ja sellel spordialal on eestlased maailmakuulsad. Eestlastele kuulub 10 kiiruse maailmrekordit, 5 maailma ja 6 Euroopa meistritiitlit ning suuremal hulgal MM ja EM II ja III pjedestaalikohti. Eestis on läbi aegade veemotoga tegelenud üle 900 sportlase. Võib-olla ei paista ala eriti silma seetõttu, et on seotud veekoguga ja näiteks ralliga võrreldes paikne. Eestis toimub aastas keskmiselt 6–7 võistlust ja seda üle terve maa: Tallinnas Harku järvel, Tartus Emajõel, Pärnus Pärnu jõel, Viljandis Viljandi järvel, Võrus Tamula järvel.
Kuidas ja millal Sina just antud ala juurde jõudsid? Kas enne huvitasid Sind ka muud moto- või veespordiga seotud alad?
Vesi on mind terve elu tõmmanud. Veemotosse jõudsin läbi omaaegse ajalehekuulutuse, kus Noorte Meremeeste Klubi otsis endale uusi liikmeid. Enne seda piirdus moto „sääreväristajaga“ kihutamise ja selle putitamisega.
Milline on Sinu enda jaoks kõige tähtsam saavutus sellel spordialal?
Minu jaoks on kaks perioodi: 1984 kuni 1988 ja 2005 kuni tänaseni. Nagu I ja II Eesti, on ka saavutused erinevatel perioodidel erineva tähtsusega. Esimese perioodi tähtsaim saavutus on mootorite ja tehnikaga sõbraks saamine. Tänu toonasele kogemusele mõistan täna oluliselt paremini seda tehnikat, millega oma ameti tõttu igapäevatöös kokku puutun. Muidugi on meeles ka Eesti Meistrivõistlustel võidetud medalid. Teise ajastu suurim saavutus on Poolas 2007. aasta MM-l saavutatud 10. koht ja 2006. aastal Rootsis sõidetud EM etapi 5. koht. Kõige tõsisema vahejuhtumina on mällu jäädvustunud 2006. aastal Itaalias toimunud MM kolmanda stardi esimese pöörde kolmikkokkupõrge… Olen tähele pannud, et võistluspaatide sõukruvi hoitakse nagu oma last, kogu tants käib kruvi ümber. Kui paadid on veest väljas, võetakse kohe kruvi küljest ära, kruvi peab praktiliselt žileti teravusega olema.
Miks see kruvi nii tähtis on?
Kogu tants nüüd ainult kruvi või meie keeles tihti vindi ümber ka ei käi, aga üks ütlemata oluline asi on ta selle veepealse võidusõidu juures kindlasti. Hea tulemus oleneb paadist, mootorist, sõitjast ja vindist. Kui need kõik ilusti kokku mängivad, siis on võidusõidu võitmine reaalne. Muidugi peab olema vint hästi viimistletud ja hoitud, aga tegelikult on igal sõitjal neid erineva sammuga ja ikka mitu. Üks on kiire, teine jõu, kolmas kerge vee ja neljas raske vee vint – midagi sarnast nagu kuiva ilma rehvid ja märja ilma rehvid rallis. See on terve teadus. Hea meel on siin kohal märkida, et Eestis on üks maailmakuulus vindimeister Lembit Aaslav-Kaasik, kes ise on ka mitmekordne maailmameister veemotos.
Räägi veel mõni huvitav fakt sellest spordialast, mis tavainimesele võib tunduda kummaline ja on ehk väärarusaamagi tekitanud.
Ehk on huvitav juhtida inimeste mõtted faktile, et kiirusel 60 km/h ja üle selle pole vesi enam pehme ja meeldiv vastuvõtja. Kui kukkumine maa peal on enamasti valus, siis vette kukkumine on tavatingimustes suhteliselt valutu ja palava ilmaga isegi meeldiv. Veemoto puhul saab ruttu selgeks, et suurel kiirusel on vesi sinu vastu oluliselt karmim ja võib sul vabalt jäsemed välja väänata. Kõige traagilisemalt lõppenud vette kukkumine on minu mälestustes Riivo Jõõrase hukkumine 1998. aasta EM etapil kodusel Harku järvel.
Millisel tasemel eestlased sellel alal maailmas on? Milliste riikide esindajad on kõige edukamalt esinenud?
Võtame uhkusega ette lõppenud 2008. aasta tulemused: Sten Kalder JT-250 MM I, Uku Aaslav-Kaasik F-500 MM III, Rasmus Haugasmägi JT-250 EM I, Art Raudva T-550 EM I, Carl Pihor JT-250 EM II, Sten Kalder JT-250 EM III, Toomas Mets F-125 EM III. Selgituseks klasside kohta – tähed näitavad paadiklassi (J vihjab juuniorile ehk noortele) ja number näitab mootori kubatuuri. Minu klassis F-125 (O-125) hakkavad vägisi esimesteks trügima lühemat kasvu ja saleda kehaehitusega itaallased, sest selles vaid 125 cm3 mootoriga võidusõiduklassis on olulisel kohal piloodi kehakaal – mida kergem mees, seda väiksem kogukaal (paat+mootor+piloot). Nii läkski selle aasta MM kolme paadiklassi üheksast medalist kuus itaallastele. Itaallased tõestasid oma ülemvõimu, võites kolm kuldmedalit. Edukaim oli Giuseppe Rossi, kes suutis võita maailmameistritiitli klassis O-175 ning oli teine klassis O-125. O-125 klassi maailmameistriks tuli selle aasta komeet itaallane Francesco Marsala. Esimest aastat selles klassis võistlev 25-aastane armeesportlane tuli ka Euroopa meistriks.
Milline on Sinu eesmärk sellel alal?
Võistelda Eestis, Harku järvel toimuval 2009. aasta MM-il ja tulla klassis O-125 esimese kuue hulka.
