Olete märganud, et ostsite uue või peaaegu uue auto, kuid see sööb teie hinnangul liiga palju õli? Järgnevalt selgitame, mis võib olla suure õlijanu põhjuseks.
Kõige olulisema põhjusena, miks nüüdisaegsed mootorid võivad vanematest rohkem õli kulutada, nimetavad spetsialistid esmapilgul mõneti üllatuslikuna karmistuvaid keskkonnanõudeid. Nimelt peavad mootorid kulutama aina vähem kütust, tekitama vähem ohtlikke heitgaase ning selle saavutamise ühe vahendina kasutatakse varasemast vedelamaid mootoriõlisid.
Meelis Orgla, Addinol Lube Oil OÜ juhatuse liige selgitab: „Kui varem pruugiti peamiselt 10W40 või 5W40 õlisid, siis nüüd on valdav enamik uusi mootoreid läinud üle viskoossusele 5W30, mis omakorda tähendab vedelamat õli töötemperatuuril. Mõned autotootjad nõuavad veelgi vedelamate (0W20) õlide kasutamist. Mida vedelam on õli töötemperatuuril, seda tõenäolisem on ka selle kadu.“ Lisaks võib tema sõnul õlikulu oluliselt suurendada kasutatava õli kvaliteet: autotootjad on kehtestanud kindlad aurustumiskao nõuded (Noack katse). Kui määrdeaine neid nõudeid ei täida, on selle kulu veelgi suurem.
Möller Auto Mustamäe teeninduse konsultant Andrus Virak toob välja veel ühe tavalise teguri, miks uuema auto mootori õlikulu võib vana omast suurem tunduda. Just nimelt tunduda, sest tegelikkuses ei pruugi näit õlivardal olla sugugi seotud määrdeaine kaoga. Virak jätkab: „Mootorite puhul, mis nähtavalt õli ei võta, võib tegelik põhjus peituda hoopis selles, et silindriseintele kondenseerunud kütus jõuab õli sisse ja kompenseerib niimoodi kulunud õlikogust. Teisisõnu õli küll kulub, aga samas seguneb allesjäänud määrdeaine aina enam kütusega ning kadu just nagu polekski.“ Kuna uuemad mootorid on koostatud ülimalt täpselt, esineb neil sellist nähtust reeglina väiksemal määral ning nii võibki jääda mulje, et soetatud moodne auto on vanaga võrreldes n-ö hirmus õlijoodik.
Virak toonitab, et iga mootor võtab õli ja jutud sellest, et kogu vahetusvälba jooksul õlitase karteris ei muutu, ei saa vastata tõele. „Sõltumata mootorist peab kolvirõngaste ja silindriseinte vahele jääma õhuke õlikile, mis jõuab mootori töötades põlemiskambrisse ja põletatakse seal koos kütusega ära. Ühe töötakti kohta läheb kaduma küll väga väike kogus õli, kuid pika läbisõidu kohta võib see ikkagi kokku anda liitrid. Iga mootori detailide mõõdud kõiguvad teatud tolerantsi piirides ja seetõttu on võimalik, et õlikulu võib mõnel mootoril olla veidi suurem või väiksem, kuid kindel on, et kõik sisepõlemismootorid kulutavad õli.“
Ent milline on siis normaalne kulu ja millal on see liiga suur? Autospirit AS järelteeninduse juht Marek Marks sõnab, et igale mootorile on tehase poolt ette nähtud maksimaalne õlikulu ja harilikult on see kirjas ka omaniku käsiraamatus. Reeglina jääb see suurusjärku 400 kuni 500 g 1000 km kohta, kuid mõnel mootoril on see isegi kuni poole suurem. Kui õli peab peale valama juba lubatust rohkem, tuleks pöörduda teenindusse, kus siis vastavalt tehase juhenditele kontrollitakse õlikulu ja vajadusel hakatakse otsima veakohta. Lekked, turborikked jms võivad kummitada ka suhteliselt uusi autosid.
Ka auto kasutusviis mõjutab õlikulu
Vähesel määral saab mootori õlikulu mõjutada ka juhi käitumine, rohkem sõltub see tingimustest, kuidas autot kasutatakse. Andrus Virak ütleb, et hea mõte on lasta autol pärast käivitamist töötada paar minutit tühikäigul ning mitte kasutada startides kõrgeid pöördeid: mootor on veel külm, detailid pole oma n-ö töömõõtu paisunud, õli mahub nende vahelt paremini läbi ning satub sedasi ka suhteliselt suurel hulgal põlemiskambrisse. „Tihedad külmkäivitused ja palju lühisõite poolsooja mootoriga võivad tähendada ühelt poolt suurt õlikulu ja teisalt kütuse jõudmist mootoriõli sisse. Seega on mootorile pikemad sõidud igal juhul head ning seda sõltumata auto või selle jõuallika vanusest ja moodsusest,“ tähendab Möller Auto spetsialist.
Marek Marks paneb aga kõigile autokasutajatele südamele, et kui võimalus õlikulu mõjutada on väike, siis mootori tervise eest saab igaüks hoolt kanda lihtsal meetodil, mis paraku tihti ära unustatakse. Autotootjad on kliendi õlule pannud kohustuse kontrollida õlitaset ja seda peaks aeg-ajalt tegema igal autol. Seda muidugi eeldusel, õlitaseme mõõtevarras on olemas (osadel autodel enam pole), ja vaatamata faktile, et väga paljudel autodel hoiatab madala õlitaseme eest vastav andur.
Loo autor on Margus Pipar. Lugu ilmus Autolehes 29.11.2013
Ettevaatust kübemefiltriga!
Asjatundjad räägivad, et paljudele diiselautode omanikele teevad õlikulust oluliselt suuremat meelehärmi probleemid kübemefiltritega. Need saavad aga tihti alguse vale mootoriõli kasutamisest. Meelis Orgla, Addinol Lube Oil OÜ: „Kübemefiltriga (DPF) autol peab kasutama ainult ACEA kindlat C-klassi õli. Viimasel ajal on see teema aga läinud väga kirjuks, sest erinevad autotootjad nõuavad erinevat õli. Näiteks sobib Renault’le C4, Peugeot’le C2, Subarule C3 jne. Kindlasti on vaja jälgida ka autotootja väljaantud litsentse. Näiteks nõuab VW grupp mitte ainult konkreetset C-klassi, vaid määrdeainel peab olema kindel VW litsents (näiteks 507.00). Vale õli kasutamisel on suur oht, et kübemefilter ummistub. Õigel õlil on väike väävli, fosfori ja sulfaattuha sisaldus (Low SAPS – Sulphated Ash, Phosphorus, Sulphur). Kui see nõue ei ole täidetud ja DPF filter ummistub, on selle vahetus autoomanikule väga suur kulu (tuhandeid eurosid).“
