ACEA
Association des Constructeurs Européens de I`Automobile ehk lühendatult ACEA on Euroopa Autotootjate Ühendus, mis asutati 1991. aastal. Ühendus esindab ELi tasemel 15 erineva Euroopa sõiduauto-, veoauto- ja bussitootja huve. Liikmete hulka kuuluvad sellised tootjad nagu BMW, Scania, Volkswagen, MAN, Volvo jne. Lisaks kuuluvad ACEA organisatsiooni ka erinevate manusetarnijate ja määrdeainetootjate esindajad, kes valivad spetsifikatsiooni jaoks katsemeetodid ja -mootorid. Organisatsioon väljastab ACEA spetsifikatsioone ja katsemasina-tena kasutatakse peamiselt Euroopa tootjate mootoreid.
ACEA spetsifikatsioonid on erinevate Euroopa sõidukitootjate õlidele esitatavate laboratoorsete ja tehniliste nõuete ühisosa. Spetsifikatsioonid defineerivad põhinõuded mootori puhtusele, vananemiskindlusele, kulumiskaitsele, kütusekulule ja saasteainete heitmetele.
Eesmärgiga tagada mootoriõlide kvaliteedi pidev tõus võttis ACEA 2010. aasta detsembris kasutusele uued ACEA klassid. 2010. aastal välja antud ACEA klassifikatsioon defineerib kõikide Euroopa sõiduki- ja mootoritootjate miinimumnõuded:
– bensiini- ja kergete diiselmootorite õlidele ACEA A/B, ACEA C;
– raskkoormatud diiselmootorite õlidele (ACEA E).
Aastaarv on vastava katseseeria väljaande aasta. Suhteliselt hiljutine aastaarv näitab, et mää-ratud on uus katse, katse parameeter või piirväärtus. Enamasti on uuema aastaarvuga õli parem ja kallim kui õli, mis vastab vanadele ja aegunud nõuetele. Väljaande numbrit (Issue) muudetakse ilma aastaarvuta ainult siis, kui spetsifikatsiooni redigeeritakse ilma jõudlusparameetrite muutmiseta. Enamikel õlipakenditel puudub info väljaande kohta. See võib olla märgitud tootjate tootelehtedele, mis on tihti üleval internetis. Tootja peab vähemalt oskama anda selle kohta infot.
API
American Petroleum Institute ehk API on Ameerika Naftainstituut, mis väljastab USAs ja Aasias levinud API klassifikatsioone.
Toimitakse kaudselt sarnaselt ACEA spetsifikatsioonide puhul. Katsemasinatena kasutatakse aga peamiselt Ameerika tootjate mootoreid. API klassifikatsioonid eristavad ainult kahte rühma õlisid:
– bensiinimootoritele API S;
– diiselmootoritele API C.
API klassi tähis koosneb reeglina kahest tähest, millest esimene näitab õli tüüpi ja teine vasta-vust kindlale kvaliteedistandardile. Mida kaugemal tähestikus on teine täht, seda kõrgem on kvaliteet, nt API SJ on madalama kvaliteediga kui API SM. Alternatiivi ACEA A- ja B-klassidele Ameerika mootoritootjad ei nõua, sest kiireid diiselmootoreid sõiduautodele ei toodeta – USAs pole diiselmootoriga sõidukid levinud.
Standardeid täiendatakse ja karmistatakse regulaarselt ja klassifikatsiooni teine täht näitabki sisuliselt seda, mis aastatel kehtinud ning millistele kvaliteedinõuetele õli vastab.
JASO
Mootorrataste mootoriõlide spetsifikatsioon ja kvaliteedimärge on JASO. JASO kvaliteedi-klassid jagunevad M grupiks, mis kehtib neljataktiliste mootorite õlidele, ja F grupiks, mis kehtib kahetaktiliste mootorite õlidele.
M grupi õlid jagunevad omakorda MA ja MB kategooria õlideks, mis erinevad üksteisest hõõrdetegurite poolest märgsiduril. MA kategooria õlisid iseloomustab suur hõõrdetegur. Nende kasutamine ei tekita probleeme kõrge pöördemomendiga ja suhteliselt väikse siduriga mootorites ning nad sobivad ideaalselt märgsiduritele.
MB klassi liigitatakse õlid, mis küll täidavad JASO kõiki muid kriteeriume, kuid ei saavuta pii-savalt suurt hõõrdetegurit. Nad sobivad tundliku siduriga mootorratastele vaid osaliselt.
JASO MA-2 kirjeldab hetkel kõige kõrgemaid nõudeid neljataktilistele mootoriõlidele. See kvaliteediklass tähistab õli veelgi suuremaid hõõrdetegureid märgsiduril ja seega maksimaalset sobivust siduritele isegi ülikõrge pöördemomendiga mootorite puhul.
Low SAPS
Lühend SAPS moodustub ingliskeelsete sõnade Sulphated Ash, Phosphorus ja Sulphur esitähtedest ning ingliskeelse sõna low eestikeelne vaste on „madal“. Low-SAPS mootoriõli on seega õli, mis sisaldab minimaalses koguses sulfaattuhka, fosforit ja väävlit. Kuna sellised õlid tekitavad vähe tuhka, nimetatakse neid ka low-ash õlideks. Low-SAPS mootoriõlide kasutamist nõuavad just tänapäevased sõidukid.
Mid SAPS
Lühend mid tuleneb inglisekeelsest sõnast middle, mis tähendab eesti keeles „keskmine“. Seega on mid SAPS mootoriõlid keskmise sulfaattuha-, fosfori- ja väävlisisaldusega.
SAE
Society of Automotive Engineers ehk SAE on organisatsioon, mis töötas välja viskoossus-klassid, millega tähistatakse neljataktiliste mootorite õlide voolavust.
Viskoossusklassid näitavad õli paksust ja temperatuuritaluvust, kuid ei ole otseselt seotud õli kvaliteediga. Esimene number, millele tavaliselt järgneb W-täht, näitab õli voolavust madalatel temperatuuridel ehk nn talvist viskoossust (Winter). Teine number näitab õli võimet säilitada piisav paksus ka kõrgetel temperatuuridel ehk õli viskoossust 100 °C juures.
Mida väiksem on talvine number (SAE 0W, 5W, 10W jne), seda madalamatel temperatuuridel jääb õli vedelaks – see kergendab mootori käivitamist ja kaitseb külma mootorit. Mida suurem on suvine number (SAE 30, 40, 50 jne), seda viskoossem on õli 100-kraadise temperatuuri juures ja seda paremini suudab ta mootorit kaitsta äärmuslikes töötingimustes.
Enamik mootoreid on valmistatud töötama SAE 10W-40 viskoossusklassi õlidega, mis on piisav -25 kuni +40 kraadise temperatuuriga ilma puhul.
Eesti kliimatingimusi arvestades on enamlevinud mootoriõlid viskoossusega SAE 5W-30; 5W-40 ja 10W-40.
Viskoossus
Viskoossus vastutab õli võime eest takistada õlikelme moodustumisega hõõrdepindade kulu-mist. Lisaks iseloomustab see õli voolamisomadusi teatud temperatuuril. Igal õlil on indivi-duaalne viskoossuse sõltuvus temperatuurist. Viskoossuse muutumist sõltuvalt temperatuurist mõjutavad valitud baasõli ja spetsiaalsed manused, nagu viskoossusindeksi (VI) parendid.
HTHS viskoossus
Kaasaegsetel VI parenditega multiviskoossetel mootoriõlidel ei sõltu aga viskoossus ainult temperatuurist, vaid ka rõhust ja nihkekiiruse gradiendist. Nihkekiiruse gradient saadakse, jagades kiiruse liikuval osal (m/s) õlikelme paksusega (m). Kõnekate järelduste tegemiseks töös oleva õli viskoossuse kohta kasutatakse juba mõned aastad HTHS (High Temperature High Shear) viskoossust. See kirjeldab õli käitumist määrimisavas õlitemperatuuril 150 °C ja suure nihkekiiruse gradiendi juures, mis on tüüpiline mootori suurtel kiirustel.
Selleks et VI parenditega multiviskoossed mootoriõlid tagaksid ka kõrgetel õlitemperatuuridel ja suurtel kiirustel vajaliku määrimise, on ACEA C kategoorias defineeritud HTHS viskoossuse erinevad piirväärtused. Mootoriõlid, mille HTHS viskoossus on väiksem kui 3,5 mPa*s, aitavad lisaks vähendada kütusekulu, kuid neid ei tohi kasutada mootorites, mis ei ole selle õli jaoks konstrueeritud.
Viskossusindeks
Viskoossusindeks on suurus, mis näitab viskoossuse sõltuvust temperatuurist – mida suurem on viskoossusindeks, seda vähem sõltub õli voolavus temperatuurist ehk seda paremini talub õli madalat ja kõrget temperatuuri.
See jääb mineraalsete õlide puhul enamasti vahemikku 90–110, sünteetilistel baasõlidel on VI pea alati üle 140. Mida kõrgem VI on, seda vähem energiat vajatakse külmkäivitusel või madalatel temperatuuridel sama nominaalviskoossuse juures.
Leekpunkt (Flash Point)
Mootoriõli aurustuvuse kaudne iseloomustaja on leektemperatuur ehk leekpunkt. See on madalaim temperatuur, mille juures kindlatel tingimustel kuumutatava mootoriõli aurud moodustavad õhuga segu, mis leegi lähendamisel plahvatab (esimene sähvatus). Leektemperatuuril mootoriõli ise veel ei sütti. Leektemperatuuri määratakse mootoriõli kuumutamisel lahtises või kinnises tiiglis. Tulemused on erinevad, kinnises tiiglis on leektemperatuur 20 kuni 25 °C madalam.
Mootoriõli valikul peab teadma, et mida madalam on mootoriõli leektemperatuur, seda intensiivsemalt ta aurustub ja põleb ära kõrge temperatuuriga pindadelt ning saastab mootorit tahma, nõe ja muude põlemissaadustega. Parem on see mootoriõli, mille leekpunkt on kõrgem. Nüüdismootoriõlidel on leektemperatuur üle 200 °C, tavaliselt 210 kuni 230 °C ja enam.
Süttimistemperatuur (Fire point)
Mootoriõli süttimistemperatuur on temperatuur, mille juures mootoriõli lahtises tiiglis (Brenkeni meetod) kuumutamisel kokkupuutel tulega süttib ja jätkab põlemist vähemalt 5 sekundi jooksul. Mootoriõlide süttimistemperatuur on vähemalt 20 kuni 30 °C kõrgem leektemperatuurist. Süttimistemperatuur ei oma mootoriõlide puhul erilist tähtsust.
Lenduvus (Volatility)
Lenduvus on mootoriõli kergemate fraktsioonide omadus aurustuda kõrgetel temperatuuridel, mida väljendatakse kaoprotsentides pärast tunniajalist kuumutamist 250 °C temperatuuril.
Mootoriõli aurustuvuse ehk lenduvuse kindlakstegemiseks kasutatakse Noacki katset.
Kui näiteks pärast 1000 g mootoriõli tunniajalist kuumutamist 250 °C juures jääb mootoriõlist järele 850 g, tähendab see, et mootoriõli lenduvus on 15 % (-150 g).
Vastavalt ACEA nõuetele ei tohi A1/B1 õlide lenduvus ületada 15%, A3/B3, A3/B4, A5/B5, C1, C2, C3, E4, E6, E7, E9 õlidel peab see olema ≤ 13% ning C4 õlidel ≤ 11%.
Kui mootoriõli on liiga lenduv, tuleb õli sagedamini mootorisse peale valada ja seega on õlikulu suur.
Tahkumistemperatuur (Setting Point)
Tahkumistemperatuur on temperatuur, mille juures õli lõpetab vedelikuna käitumise ning tahkub. Jahtumisel lakkab õli raskusjõu mõjul voolamast. Sageli on tahkumistemperatuur 3–5 kraadi madalam kui hangumistemperatuur. Õli tahkumise põhjuseks on baasõlis sisalduvate parafiinide kristalliseerumine. Parafiinikristallide omavahelisel liitumisel muutub õli konsistents tahkeks ning vaha sarnaseks.
Hangumistemperatuur (Pour Point)
Hangumistemperatuur (hangumispunkt) on madalaim temperatuur, mille juures õli veel käitub vedelikuna, ehk teisisõnu, on valatav. Hangumistemperatuur (pour point) ja tahkumistemperatuur (setting point) iseloomustavad määrdeaine füüsikalisi omadusi madalatel temperatuuridel.
Mootoriõlide neutralisatsiooniarvud
TBN – Total Base Number ehk leelisarv
Üldleelisarv ehk leelisarv näitab happe hulka, mis kulub 1 grammis mootoriõlis olevate leeliste neutraliseerimiseks (väljendatuna mg-des KOH ehk kaaliumhüdroksiidi). Seega iseloomustab TBN mootoriõlis leiduvate nõrkade ja tugevate leeliste hulka.
TAN – Total Acid Number ehk happearv
Üldhappearv ehk happearv näitab kaaliumhüdroksiidi (KOH) kogust milligrammides, mis on vajalik 1 grammis mootoriõlis olevate vabade hapete neutraliseerimiseks. Seega iseloomustab TAN mootoriõlis olevate nõrkade ja tugevate hapete hulka.
SBN – Strong Base Number ehk tugevleelisarv
Tugevleelisarv näitab happe hulka, mis kulub 1 grammis mootoriõlis olevate tugevate leeliste neutraliseerimiseks. Seega SBN iseloomustab mootoriõlis olevate tugevate, eelkõige anorgaaniliste leeliste hulka, mida praktikas esineb väga harva.
SAN – Strong Acid Number ehk tugevhappearv
Tugevhappearv näitab leelise hulka, mis kulub 1 grammis mootoriõlis olevate tugevate hapete neutraliseerimiseks (väljendatuna mg-des KOH). Seega SAN iseloomustab mootoriõlis olevate tugevate e anorgaaniliste hapete hulka.
Abimaterjalina on kasutatud M. Naamsi raamatut „Mootoriõlid“ (Tallinn, 1995).
SIIT saab välja printida ka leksikoni.
