Vana hobiauto omaniku või fännina oled ilmselt kursis, et klassikaliste autode (ingl k. сlassic car) hulka kuuluvad autod, mis on vähemalt 10 aastat vanad. Kuid kas teadsid, et mõiste „klassikaline auto“ võib hõlmata vanaautosid (-k. vintage car), antiikautosid (ingl k. antique car) ja kollektsiooniautosid (ingl k. collector car)? Erinevates riikides, kindlustusfirmades ja autokollektsionääride klubides klassifitseeritakse selliseid autosid erinevalt ja päris üksmeelset jaotust on raske leida. Klassikaliste autode restaureerimine on põnev, aga väljakutseid pakkuv hobi – spetsialistid suhtuvad igasugustesse muudatustesse üsna taunivalt. Lubatud on ainult akude ja rehvide vahetamine, kuid ka siin on soovitatav kasutada originaalosi. Kas tead, millised mootoriõlid ja määrdeained sobivad sellistele autodele?
Vintage car – paljud organisatsioonid loevad vanaautodeks aastatel 1919–1930 toodetud sõidukeid. Neid on aina raskem leida ning hinnasilt on arusaadavatel põhjustel ka päris krõbe. Vanaautode tootmisperioodi lõpuks peetakse harilikult 1930. aastat, mil Ameerika Ühendriikidest alguse saanud ülemaailmne majanduskriis ehk suur depressioon mõjutas oluliselt autotööstust.
Antique car – autod, mis on 25–45 aastat vanad. Vanematega neist tihtipeale igapäevaselt ei sõideta, vaid tuuakse tänavatele autonäituste ajaks, kuid nooremaid võib ka linnapildis kohata.
Youngtimer – enamasti nimetatakse nii 20-30 aastat vanu autosid. Hästi hoitud youngtimer (eesti keelde tõlgituna ehk „nooruk“) on autoentusiasti silmis väärt leid ning neid tasub hooldada ja säilitada järeltulevate põlvede jaoks.
Classic car – klassikalise auto määratlus on veelgi hägusem, see võib hõlmata vanaautosid, antiikautosid ja kollektsiooniautosid, mis on vähemalt 10–25 aastat vanad. Kollektsionääride hulgas on populaarsed näiteks erinevad sportautode mudelid.
Rallidel ja näitustel ning restaureerimise kvaliteedi hindamiseks on kasutusel vanaautode klassifikatsioon, mis hõlmab klasse A-st kuni F-ni. Samuti on vastavalt autode vanusele käibel nimetused „Veteran“, „Vintage“, „Postvintage“, „Postwar“, „Sixties“ ja „Seventies“.
Mida vanem sõiduk, seda vähem tõenäoline, et tänapäevased õlid ja määrdeained talle sobivad. Moodsa määrdeaine kokkupuude vanade tihendimaterjalide ja metalliga võib põhjustada lekkeid ja mootoririkkeid. Samuti võivad suure lisandite sisaldusega mootoriõlid, millel on head pesemisomadused, leotada mootori sisemuses lahti vanad setted ning põhjustada seeläbi õlikanalite ummistumist, tulemuseks taas mootoririkked.
ADDINOLi mootoriõlide valikus on spetsiaalne klassikute sari just selliste autode jaoks. Isegi kui sõiduki kasutusjuhend on veel alles, tuleb mõningaid andmeid esmalt teisendada ja võrrelda tänapäevaste spetsifikatsioonidega. Näiteks mootoriõli viskoossuse mõõtühikuks oli kuni umbes 1950. aastani Engleri kraad, aga tänapäeval liigitatakse mootoriõlisid nende viskoossuse järgi SAE klassidesse. Loe lähemalt ADDINOL Classics sarja kohta siit.
ADDINOLi mootoriõli ja määrdeainetega, mis on end aastakümnete jooksul tõestanud, on sinu hobiauto hästi hoitud ja sõidukorras veel pikki aastaid.
